Pettustest

Me teame pettustest, me räägime nendest, meedia kirjutab ja hoiatab, riigi asutused hoiatavad, pank helistab ja ütleb, et tõenäoliselt on tegu pettusega, kas oled ikka kindel, et tahad raha Nigeeriasse saata? Ja järgmisel päeval on jälle meedias kiri, kuidas keegi kaotas kõik oma säästud.

Kuigi paljudele on internet igapäeva osa, siis on endiselt hämmastavalt palju neid inimesi, kes alles teevad esmaseid samme selle suunas. Nad ei ole harjunud, et teisel pool ekraani olev inimene, ei pruugi olla see, kes ta väidab end olevat. Näost näkku ju nii ei valetata, või tuleb see ruttu välja. Miks siis internetis nii ei ole? Kõik see, loob aga soodsa keskkonna kelmidele, kes erinevate pettuste teel üritavad kasu saada.

Tehnoloogia poolest, väga head lahendust ei ole. Ilma inimõigusi piiramata ning täielikku kontrolli omamata on väga raske, kui mitte võimatu, kontrollida kas tegu on pettusega. Teoreetiliselt on ju võimalik, et inimesel on sugulane, kuskil kaugel aafrikas, kes pärandas miljoneid. Selle tehniliseks kontrollimiseks on aga väga palju tundlike andmeid vaja.

Kui tehniliselt ei saa, siis mida saab teha? Koolitus, koolitus, koolitus! Me peame inimestele selgeks tegema, et kõik mis särab ei ole kuld. Me peame rohkem pettustest rääkima ning ka neid kanaleid pidi, mida kasutavad eakad ning alles äsja internetti astuvad isikud. Mida rohkem me räägime, seda paremini tunneme pettuse ära. Nigeeria printsi enam tänapäeval väga ei usuta, aga imehea investeerimisvõimalus mis on just sinule, on ju endiselt ahvatlev?

Mingit kasu võiks olla ka reeglitest, kuid ka siin põrkame kokku inimõigustega. Iga reegel on piirang, ning reeglite rakendamisel, tahes tahtmata piirame ka mingeid vabadusi. Kui palju vabadusi oleme nõus ohverdama, et kelmide elu võimalikult keeruliseks teha? Petturid leiavad võimaluse minna ümber reeglite, lõppude lõpuks on see ju nende "Töö" neid võimalusi leida.